Šotimaa referendum hoiatas Euroopat

Šotimaa iseseisvusreferendumi laiemad mõjud alles hakkavad ilmnema. Kuigi šotlased otsustasid jääda Ühendkuningriigi koosseisu, tähendab see siiski uue ajastu algust nii saareriigile kui tegelikult kogu Euroopale.

Esimene stress on möödas. Šotimaad hüljata ähvardanud suurpangad ning rahvusvahelised korporatsioonid hingavad rahulikumalt. Ka inglased, kes juba hakkasid üles ütlema oma turismireise saare põhjaossa, võiksid nüüd ehk ümber mõelda.

Samas on selge, et ootamatult teravaks ja eriti Londonile närvesöövaks kujunenud kampaanialõpp on kõvasti raputanud nii Suurbritannia poliitilist maastikku kui ka näidanud kogu Euroopale, et suures mängus pole mitte üksnes pealinnad, vaid ka eri regioonid või rahvusrühmad.

Muidugi oli Šoti referendumi tulemus ninanips nendele, kes hoolisid vähem šotlaste endi tulevikust ja hoopis rohkem läänemaailma võimalikust lõhestamisest. Seda referendumit jälgiti nii lähedal kui kaugel suure huviga. Ma ei välistaks, et muuhulgas näiteks Krimmi võltsreferendumi autorid hoidsid pöialt president Putinit ülistanud Alex Salmondile ja tema juhitud jah-kampaaniale.

Referendumilainetus Euroopas pole sugugi möödas. Tegelikult juhatasid šotlased sisse kataloonlaste katse panna isesesvumine hääletusele ning mis veelgi olulisem, Suurbritannia enda suure referendumi Euroopa Liitu kuulumise üle.

Samal ajal kui briti peaminister David Cameron tegi kõik ühendkuningriigi säilimiseks, on tema kriitikud viidanud tooride kohati äärmusesse kalduvale euroskeptilisusele. Mäletatavasti on Cameron juba lubanud, et kui ta peaks tuleva aasta kevadel taas võitma parlamendivalimised, siis hiljemalt 2017. aasta sügisel paneb ta rahvahääleletusele Suurbritannia kuulumise Euroopa Liitu.

See oleks aga juba hoopis tõsisem löök Londonile ja teisalt Euroopa ühtsusele, kui seda oli šotlaste meelsusväljendus. Ainuüksi seesuguse referendumi korraldamine sõltumata tulemusest oleks vesi läänemaailma lammutajate veskile. Ajad lihtsalt ei ole täna sellised, kus lääs võiks lubada sisemist ja ettearvamatute tagajärgedega kriisi. Demokraatias on suur hulk teisi võimalusi probleemide lahendamiseks.