Maksualane teisitimõtlemine võib tuua karistuse

Maksukohustuslasel on vabadus teha toiminguid, arvestades muu hulgas maksunduslike kaalutlustega. See riigikohtu tasandil tunnustatud põhimõte tundub esmapilgul lihtne ja selge igal elujuhtumil. Siiski on toimunud oluline muutus. Tänavu on riigikohtus juba kaks korda vaieldud selle üle, kas maksuseaduste enda kasuks tõlgendamisega eksimine on karistatav või mitte (vt riigikohtu otsused asjades nr 3-1-1-55-14 ja nr 3-1-1-40-14).

Täpsustan, et jutt ei ole maksuhaldurile esitatud andmete võltsimisest või objektiivsete faktide osas valetamisest. Jutt on tõlgendamisest. Seega peaks kõik maksumaksjad, kes tõlgendavad maksuseadusi n-ö enda mätta otsast, arvestama võimalusega, et kui riigi mätta otsast avanev vaade erineb nende omast, võib olukord osutuda riskantseks.

Jättes kõrvale konkreetsete kohtuasjade detailid, võib üldistatult tuua välja järgmised põhimõtted, mida iga loovam maksumaksja peaks nüüd teadma.

Maksuhaldurile kriminaalses mõttes valeandmete esitamine ei tähenda mitte üksnes faktide osas valetamist (nt käibe varjamine, fiktiivsete arvete kasutamine), vaid ka õiguse tõlgendamisega eksimist. Õiguse tõlgendamine võib olla ekslik näiteks juhtumitel, kus maksumaksja on tehingu korraldanud viisil, millega kaasneb tavapärasest madalam maksukoormus.

Maksumaksjal tuleb tähelepanelik olla juhtumitel, mida maksuhaldur võib lugeda õiguslike võimaluste kuritarvitamiseks. Maksuõiguse kuritarvitusteks on maksuhaldur lugenud näiteks nn OÜtamise, dividendide või stipendiumi maksmise palga asemel, füüsilise isiku maksukohustuse ajatamise äriühingute kaudu jne.

Siinkohal tuleb rõhutada, et riigikohus ei asunud seisukohale, et mõni konkreetne nimetatud maksuõiguslik lahendus oleks kriminaalne. Kohus ei analüüsinudki ühtegi eelnimetatust.

Samas avas riigikohus ukse selles osas, et maksuseaduste äärmuslik või vale tõlgendamine ehk kuritarvitamine võib teatud juhtudel olla kriminaalne. Seega peavad maksuõiguslikud teisitimõtlejad arvestama sellega, et karistusõiguslikult lubatud tegevuste piiri on koomale tõmmatud.

Maksuseaduste mittetundmine ei vabasta maksude tasumisest ega vastutusest nende seaduste rikkumise eest. Eeltoodu kehtib aga eeldusel, et maksumaksjal on võimalik maksuseadusi mõista. Seejuures ei ole kellelgi kohustust korraldada oma tegevust viisil, millega kaasneb kõrgem maksukoormus.