Me lähme rukist lõikama. Keda huvitab?

Milanos toimusid sel nädalal Eesti rukki päevad. Lugege ise: „Milanos Expo Eesti paviljonis toimuvad 3.–5. augustini rukkipäevad, mis on üks osa Eesti rukkiaasta sündmustest. Kohapeal tutvustatakse Eesti rukkikasvatuse ajalugu, rukkitooteid ning küpsetatakse ehtsat rukkileiba.“

See kõlab küll nagu Mart Juure looming, aga tegelikult seisis too lause Eesti ettevõtjate abimehe EASi pressiteates.

Tõepoolest, milline milaanolane või siis da Vinci “Püha õhtusöömaajaga” samasse linna saabunud turist ei peaks oluliseks külastada Eesti rukki päevi, kus tutvustatakse Eesti rukkikasvatuse ajalugu? See on ju umbes sama põnev, kui Tallinna rahvusraamatukogus toimuks loeng Bulgaaria maanteede ajaloost.  

Muidugi ei ole EAS seda jama üksi välja mõelnud. Milano Expo on koht, kus 145 riiki – neist kolmandik oma paviljonidega – veedab issanda aastast 2015 kuus kuud, et anda edasi oma nägemus tänavusel teemal “Toites maad ja andes planeedile eluks vajalikku energiat”. Siin kõlavad loosungid “Säästvus toiduketis”, "Jätkusuutlikud kogukonnad” ja “Bioloogiline mitmekesisus”. Eestlased üritasid siin lausa uut kiikingu Guinnessi rekordit (kiiged sümboliseerivad energiat).

Itaalia valitsus eraldas ainuüksi imeputka püstiajamise jaoks 1,3 miljardit eurot ja ülejäänud riigid umbes teist samapalju. Eesti kulud pidid olema 4,8 miljonit eurot.

Kui viie aasta pärast saabub taas Expo mingil ümmargusel planeedi päästmise teemal, siis, palun, jätame selle jama vahele.