Arstid on käega löönud, haiged hädas

Tervishoiusüsteem on kriisis. Rahul pole ei patsiendid ega arstid. Uue arenguna enam mitte ka poliitikud. Tegelikkus on, et enamik arstkonnast on sisuliselt käega löönud ja tegijamad endale süsteemivälise mugava niši leidnud. Eravastuvõtud, osakoormusega või põhikohaga töö välismaal, teleteenuse osutamine rahvusvahelisele või kohalikule turule, teadustöö. Kõrgeltharitud energiarikkad inimesed hätta ei jää. 

Hätta jäävad järjest enam patsiendid. MMS ja tema analoogid, imeravitsejate viimaste aastate tähelend jne on vaid tagajärg, mis tuleneb otseselt rahuldamata (tervishoiu) teenuste vajadustest.Tegemist on klassikalise poliitilise ignorantsuse tagajärjega.

Kurbloolisus on selles, et millegi sisuliseks muutmiseks on (õige?) aeg juba maha magatud. Tervishoidu pisikese lisaraha toomine praegu enam selle kättesaadavust sisuliselt (kindlasti mitte proportsionaalselt panusega) ei paranda. Süsteemse muutuse käivitamine, mis annaks meie inimestele tõesti parema ja patsiendikesksema teenuse normaalse kättesaadavuse ja kasvava kvaliteediga, vajab iga aastaga järjest suuremaid riiklikke kulusid. 

Kuna ma ei usu, et meil oldaks valmis praeguse 6% asemel süsteemi Euroopa keskmisele tasemele vastav 9% SKPst panustama, siis valmistugem omaosaluse hüppeliseks kasvuks. Isegi kui oldaks selleks valmis, vajaks positiivse arengu käivitamine väga suurt, ilmselt aastaid kestvat tööd usalduse taastamise nimel. Näen siin ainukese toimiva lahendusena riigi ja arstide vahelist hea tahte memorandumit, kus mõlemad osapooled kinnitavad, milliseid muutusi ja kuidas tagatakse.

Allikas: Facebooki-postitus