Raharull ja rahulolu

Mullu detsembris kirjutas Indrek Neivelt oma blogis, et Eesti on SKP kogutoodangult inimese kohta maailmas oluliselt kõrgemal kohal kui kõikvõimalikes rahulolu-uuringutes. „See on kindlasti koht mõtlemiseks,“ möönis ta toona.

Arvan sama. 2016. aasta World Happiness Raport’is (maailma õnnelikkuse raport – toim) leiab Eesti pingreast 72. kohalt. Õnnelikumad inimesed elavad näiteks Liibüas (67.), Turkmenistanis (65.), Venemaal (56.), Moldovas (55.), Kasahstanis (54.) ja Alžeerias (38.). Ka meiega sarnase lähiajaloo ning asukohaga riikide inimesed näevad elu helgemates toonides – Läti on 68., Leedu 60. ja Poola 57. kohal.

Ometi edastame nii neid kui ka väga paljusid teisi riike SKPlt inimese kohta – olenevalt edetabelist leiab Eesti 43.-45. realt. Eesti on neist riikidest rikkam. Siin on rohkem vabadust ja võimalusi. Piisab vaid põgusalt kaht edetabelit sirvida ning on näha, et korrelatsioon raha ja rahulolu vahel on ilmselge. Miks, pagan küll, ei ole me osanud sellest kasu lõigata? Mida oleme teinud valesti? Mida on Turkmenistanis või Moldovas tehtud õigemini?

Kahtlemata ei joonistu vaid neid kahte näitajat võrreldes välja kogu tõde ega ka probleemi ulatus. Küll aga saab sulaselgelt väita, et lõhe on olemas. Miks ta on ja kuidas tekkis, oleks tänamatu spekuleerida. Kuid nagu Neivelt ütles, on tegu mõttekohaga. Loodan siiralt, et nõnda arvatakse ka Toompeal.