Õhu müümisest neile, kes armastavad kõrvadega

Elasin mõni aasta tagasi mitu kuud ühes Lõuna-Hiina väikelinnas, kus liiklemine käis kaootiliselt – kõrvuti, suunavööndeid ja euroopalikke viisakusreegleid eirates leidsid üksteise kõrval koha jalgrattad, rollerid, tuk-tukid, autod, bussid, veokid ja jalakäijad – ent selle kõige foon oli vaikne.

See (suhteline) vaikus jõudis mulle kohale tagantjärele – alles siis, kui olin üle piiri Vietnami sõitnud ja Hanoi rollerimürasse uppunud tänavatele astusin. Mürafooni erinevus oli ehmatavalt suur ja mõjutas peale ilumeele ka turvatunnet. Raevukas põristamine loob äreva keskkonna. Ärevas keskkonnas muutuvad inimesed närviliseks ja üksteisele ohtlikuks, sest afektiseisundis juhtuvad rumalused kergemini. See foonivahe tuli sellest, et hiinlaste rollerid sõid elektrit, vietnamlaste omad bensiini.

Sarnase kogemuse saab kätte ka siinsamas Euroopas. Kui keegi arvab, et kaasaja bensiiniautod ei ole lärmakad, siis pole ta ilmselt kunagi jalutanud ega sõitnud jalgrattaga mööda Tallinna Järvevana tee kergliiklusteed. Soovitan katsetada – eriti kõigil Tallinna linnaametnikel, kes praegu Kadriorgu samasuguse müra- ja tuulekoridori rajamise nimel kohtulahingut peavad.

Elektrisõidukid on tulevik

Seega kohalikus plaanis aitaks elektrisõidukite laiem kasutuselevõtt sellega kaasneva müra ja heitgaaside vähenemise valguses hiigelmagistraalide fänne ja värskes õhus liiklemise fänne üksteisele pisut lähemale tuua. (Algatuseks aitaks Järvevanal ka viiemeetrised müratõkkeseinad, palun.) Tallinnale lähimasse Viru rappagi kostab Tallinna–Narva maantee automüra väga hästi kätte. Olgu maastik nii hingematvalt ilus ja laukavesi puhas tahes, loodushelide nautimisega on seal kehvasti.

Kui uskuda Forbesi, siis mullu kasvas Hiinas elektrisõidukite müük 53 protsenti, Euroopas oli sama näitaja vaid 14 protsenti. See tähendab, et end enesetapu äärele saastanud Hiina on ees meist, kes me oma puhta õhu üle nii palju uhkust tunneme ja seda Hiina turistidele müüa üritame. Viimasel ajal tilgub küll uudisvoogu järjepanu sõnumeid selle kohta, et küll britid, küll norrakad plaanivad sisepõlemismootoritega autodest vabaneda, kuid Euroopa ja Eesti on selles võrdluses siiski Vietnamiga samas, mahajäänute paadis.

Niisiis on maailmas juba kohti, kus elektri- ja bensiinisõidukite kriitilise massi loodud keskkonnavahe on meeltegagi nii tuntav, et selle kogemiseks ei ole vaja mõõteriistadega ametnikke. Hiinast siia värsket õhku hingama tulnud turist tajub seda tõlgi ja tehnoloogia vahenduseta. Turismiedendaja puhtsüdamliku müügiargumendi muudab selline kogemus hoobilt ebaausaks, sest inimene usub seda, mida kogeb.

Kuidas sellest vastuolust vabaneda?

Autotootjana on Eesti jõud null ja ka tarbijatena mõjutame autoturgu, pakkumist ja tootearendust vähe, kuid see ei tähenda seda, et see vähenegi mõju ei võiks olla teadlik ja tulevikku vaatav. Võiksime meiegi näha fossiilkütustel liikuvaid neljaliitriseid mootoreid rahulikult ja neid kapriisselt taga leinamata sellena, mis nad on – rahu ja tervislikku elukeskkonda hävitavate mänguasjadena, tulevikuta tehnoloogiana.

Võiksime inimeste, ettevõtjate, inseneride ja poliitikutena lubada endal olla naiivne ja unistada ning võimalusel investeerida aega, entusiasmi, energiat, raha ja haridust sellesse, et elektrisõidukite tehnoloogia areneks täpselt nii mugavaks, nagu me tahaksime, et ta oleks. Ja võiksime toetada poliitikaid, mis viivad meid sinnapoole, et meil jätkuks puhtust nii endale kui ka müügiks.