Sotsiaalmaksu jupitamisest pole tolku

Pole vahet, kas ja kuidas sotsiaalmaksu tööandja ja töötaja vahel jagada, sest on üsna ilmne, et päeva lõpuks on vaja maksuraha pensionite maksmiseks ja tervishoiu rahastamiseks riigil kätte saada. Kui sotsiaalmaks muudetakse osaliselt töötaja maksuks, peavad selle järel palgad ju vastavalt tõusma ja tööandjate jaoks on efekt olematu.

Uskuda, et töötajad oleksid nõus näiteks poole sotsiaalmaksust ehk 16,5% oma palgast kinni maksma ilma vastava palgatõusuta, on ehk mõnevõrra naiivsevõitu. Muudatus jääks seega vormiliseks ja mõju psühholoogiliseks ning ma ei näe, et selle nimel ülemäära palju pingutama peaks. Sotsiaalmaksu lae positiivsesse mõjusse ma ei usu, küll aga on kindel, et selle mõjul vähenevad maksulaekumised.

Eesti maksusüsteemi peamine probleem on ikkagi töötamise ja tarbimise liigne ning kapitali ja vara ala- või mitte maksustamine. Töötamise liigne maksustamine ei soodusta töökohtade loomist ja tarbimise liigne maksustamine on toonud kaasa selle, et paljud eelistavad sooritada oste riikides, kus maksumäärad on madalamad. Samas on kinnisvara- ja kapitalimaksud Eestis madalad ning automaks puudub meil üleüldse.

Maksuekspert Ardo Ojasalu osutab küll maksubaasi vildakusele ja sellele, et maksubaasi laiendamise arvel saaks sotsiaalmaksu vähendada, kuid jätab konkreetsed lahendused ära toomata. Eks see probleem kipub meil Eestis olema, et makse langetama ja toetusi tõstma on kõik kanged, kuid kui jutt läheb võimalikele katteallikatele ja eesootavatele maksutõusudele, läheb jutt ebamääraseks. Maksutõusust rääkimine on paraku mainekujunduslikult ebapopulaarne.

Oma iseloomult üsna sarnane mure on kütuseaktsiisi ja automaksuga: automaksu ei ole ja kütuseaktsiisi üha suurendatakse. Selle tõttu eelistavad autovedajad tankida oma sõidukeid mujal ja aktsiisipetturitel suureneb motivatsioon uusi skeeme välja mõelda.  Mõistlik oleks hoopis kehtestada mõõdukas automaks ja kütuseaktsiisi selle arvel vähendada. Paraku pole poliitilist julgust uusi makse kehtestada.