Joodikrahvas ihkab Ossinovski verd

Mulle see Ossinovski jahmerdamine alkoholiga ülearu ei istunud, sest mu meelest peab inimene ise teadma, mida ta manustab ja kui palju, ja riik ei pea tal igas asjas kätt hoidma. Ise jood, ise oled purjus, ise oled süüdi, kui maks rohkem enam ei kannata ja sa kõrvad varakult pea alla paned.

Teisest küljest ei vaidlusta ma viimseni riigi õigust tarbimist maksustamise kaudu suunata ega täienisti ka vajadust selle järele. Aga seda debatti hoiaksin ma täiesti lahus sotside reitingust ja Ossinovski personaalküsimusest. Süüdistada Ossinovskit populismis ja samal ajal kujutada teda sõgeda külapreestrina, kes oma nupust nikastanud rahvast selgemale teele juhatab, on loogika seisukohalt umbes sama edukas ettevõtmine nagu katse iseennast tagumikust hammustada. Välja ei tule ja kõrvalt on naljakas vaadata ka.

Kogu see alkoholiteemaatika on kohutavalt üle tähtsustanud. Kui küsimus, kust odavamalt alkoholi osta, ongi see, mis inimesi ühendab midagi koos ette võtma, siis jääb vägisi mulje, et elu on liiga hea ja inimestel lihtsalt midagi targemat teha polegi kui Lätis jookide järel käia.

Kaebas viimati üks tubli sotsiaaldemokraat erakonnale adresseeritud meediapöördumise korras, et erakonna sees polevat Ossinovski lahkumist valitsusest mingiks meheteoks peetud, eriti kuna peale selle mingit muud plaani üleüldse ei olevat. Ka mulle tundub, et Ossinovski on ministrina etem kui parteitöölisena. Oleks siis veel, et erakonnajuhi koha vabastaks, aga seda põlvenõksu korras hetkereitingu järgi teha oleks kah nõrkuse märk.

Ja kust sa neid hõõguvasilmseid punaseroosilisi liidreid siin kahe suurpartei jagatud maal üldse võtadki. Kõik see sotside agenda on kahe suure, Kesk- ja Reformierakonna vahel sõbralikult ära jaotatud, nii et valimisteks uute teemade leidmine on keeruline ülesanne. Arvestades, kui kitsas on paremkonservatiivses nurgas, võiks see tegelikult kummaline tunduda.