Väikeriikides puudutab kõik kõike

Väike tagasilöök enesehinnangutes ja lootustes võib siiski tabada seda seltskonda, kes on mõnda aega töötanud ja viimasel ajal mööda maailma ringi lasknud Eestile Julgeolekunõukogu mittealalise liikme koha saamiseks vajalike häälte nimel. Võib ju juhtuda, et suvel toimuval hääletusel tehakse meile koguni viimasel hetkel julmalt ära, sest suur poliitika on halastamatu.

Küllap sünnib sama ka riigikogu valimistel, mille tulemused saavad olema paljudele üllatus. Samas on see kontrastis enesekindlusega, millega senised võimuparteid kinnitavad nimekirju ja programme, kus on vähe nii uusi nägusid kui ka ideid. Elame küll kriisi üle elavas Euroopas, ent ka muutuvas maailmas, ja paraku ei suuda meie ajakirjandus anda veenvat pilti üldse toimuvast ja kas või naabrite juures toimuvast. Siit ka riskid – pole garantiid, et uus valitsus ei paneks mööda mõne otsuse rahvusvahelise sisu ja võimalike rahvusvaheliste järelmite hindamisel. Nagu see sündis kooseluseadusega 2013. või alkoholiaktsiisiga 2016. aastal. Meil on jätkuvalt raskusi suure poliitika tervikpildi kujundamisel ja selle lugemisel.

Positiivse poole pealt avastasin ise ka ootamatult vahepeal unarusse jäänud "meie teema". Olin aasta lõpul Seišellidel, kus mind üllatati teatega "teid ootab kohalik turismi- ja transpordiminister". Tema juurde minnes polnud mul muud meenet kaasa võtta kui Lennart Meri konverentsi sulepea. Sain kohe teada, et ei Eestist ega Rumeeniast pole veel keegi käinud neid ära rääkimas.

Nüüd tuletasin meelde, kuidas Lennart Meri pakkus 1996. aastal ÜRO Peaassamblee kõnepuldist väikeriikide tippkohtumise korraldamist Tallinnas, mis võttis kõik asjapulgad kodus kaameks, sest ... kust raha võtta, majutada presidendid jne. Tallinnas maeti idee kiirelt maha, ehkki Meri oli juba faksi vahendusel Jeruusalemmast määranud ametisse ministrid ja jõudnud öelda, et osa esinejaid teeb seda ekraanilt. 22 aastat hiljem on selline konverentside pidamine igapäevane. Kui olin oma võõrustajale sellest pajatanud, siis arutasime hetk hiljem juba koos, et targem oleks väikeriigid grupiti ja probleemide alusel kokku võtta.

Kui kõik Eesti diplomaadid ja riigikogulased järgmisel aastal mööda maailma sõites Eesti ammust ideed väikeriikide ühishoiakust propageeriksid, jääks sellest kindlasti jälg rahvusvahelise diplomaatia ajalukku, sõltumata sellest, kas Eesti valitakse või ei valita suurte seltskonna ajutiseks liikmeks.