Maaelu ei saa arendada toidulaua arvelt

Maaelu arengu mittepõllumajanduslikud küsimused on suurest eelarvest (EL struktuurifondid) elegantselt välja lükatud ning purelejatele on viimase õlekõrrena hambusse visatud kont põllumajandusfondi vahendite näol.

ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) meetmed jagunevad laias laastus kaheks: esimese samba otsetoetused ja turukorralduse meetmed ning teise samba maaelutoetused. Eestil on uuel perioodil (2014-2020) võimalik kasutada ca üks miljard eurot otsetoetusi ja koos riigipoolse kaasfinantseerimisega ca 936 miljonit eurot maaelutoetusi.

Otsetoetused kujutavad endast sissetulekutoetusi, mis aitavad konkurentsis püsida ELi tootjatel, kes peavad täitma maailma kõige rangemaid keskkonna- ja tootmisstandardeid. Ainuüksi tänu rohestamise meetmetele muutuvad nõuded uuel perioodil veelgi rangemaks ja bürokraatlikumaks.

Maaelutoetuste eesmärgiks on aidata kaasa põllumajandus- ja toidutootmise konkurentsivõime tõstmisele ning põllumajandussektori struktuursetele muutustele. Samuti on vajalikud vahendid keskkonnakoormuse vähendamiseks ja tarbijate poolt nõutud (?) mahe-, loodussõbraliku ja ekstensiivse põllumajanduse arendamiseks. Maaettevõtluse toetamist peaks vaatama eelkõige kontekstis, mis on seotud põllumajandussektoris vabanevatele töötajatele alternatiivse hõive tagamisega.

Üsna laialt on paraku levinud arusaam, et maaelutoetused peaksid tagama kogu maaelu tasakaalustatud arengu.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus kirjutab, et uue maaelu arengukava puhul võib kohata silmakirjalikku lähenemist, kus lai hulk huvigruppe noolib raha põllumajanduspoliitika eelarvest. Loe tema pikemat arvamuslugu tänase Äripäeva paberlehest.