Võla suurendamine eeldab julgust

Riigivõla suurendamine on ülimalt keeruline tegevus praeguste nn kasinuse apologeetide valitsuse ajal, sest nõuab poliitilist konsensust, aga eelkõige tarku laenude paigutamise otsuseid. Lihtsam on vesta talupojatarkusest ja tulevastele põlvedele koormuste tekitamisest ning edasi kulgeda vaikses rütmis.

Riigilaenu suurendamine eeldab laiaplaanilist poliitilist ja majanduslikku mõtlemist, riigi ametnikelt aga strateegilist, erakapitali kogemusest tulenevat tegutsemisoskust. Seda aga napib.

Tehakse seda, mis lihtsam. Põhiprobleem seisneb eelkõige suure pildi puudumises ja väikeste maksuprobleemidega tegelemises. Tähtsam oleks rääkida, milliseid eesmärke peab 2014. aasta eelarve täitma ja miks me peame euroliidus hoidma nii madalat riigivõla taset, selle asemel et investeerida haridusse ja taristusse. Ikka selleks, et keegigi jääks siia riiki ja hoiaks meie keelt ja meelt.Kartma ei pea mitte suuri kulutusi, vaid väikesi sissetulekuid. Kuid riigil on kergem kulusid kärpida, kui mõtiskleda tingimuste üle, mis aitaksid kaasa rikkakssaamisele. Praegune maksusüsteem pigem soosib rikas olemist, mitte rikkaks saamist (olematud kapitali ja kõrgtarbimise maksud, kõrged tööjõumaksud).