Defitsiidiga valitsemine on riigisektoris loogiline

Eelarve tasakaalu tagaajamine eeldab, et riigi ja erasektori eelarved ei ole omavahel seotud, tegelikkult on need aga ühe ja sama majanduse kaks olulist osa (kolmandaks on välissektor). Lihtsustatult öeldes tähendab riigi eelarve defitsiit seda, et kusagil (erasektoris) tekib pluss ehk eelarve ülejääk, mida saab säästa ja investeerida.

Sama kehtib ka vastupidisel juhul: kui riik soovib oma eelarvet plussi viia, siis kusagil (erasektoris) tekib miinus. Ehk on vähem vahendeid säästa ja investeerida.Eelarve tasakaalu tagaajamine eeldab, et riigi ja erasektori eelarved ei ole omavahel seotud, tegelikkult on need aga ühe ja sama majanduse kaks olulist osa (kolmandaks on välissektor).

Majandussurutise ajal, kui erasektoril on raskusi kasvu säilitamisega, on riigi eelarve sisuliselt ainus vahend, kuidas kasvu ja tööhõivet kiiresti taastada. Probleem on selles, et valitsus- ja erasektor ei saa säästa samaaegselt – ometigi on just see esmane reaktsioon surutise ajal.

Mõlema säästmine oleks võimalik juhul, kui välissektor oleks tugevas plussis ehk eksport ületaks oluliselt importi. Ka see on surutise ajal ebareaalne, see on võimalik vaid erandjuhul. Siit ka siis loogika, miks riik peab võtma riski ning laenamise ja sellel tuginevate investeeringute kaudu majandust elavdama. Loomulikult tuleb laenata mõistlikult, mõistlikel tingimustel, ja laenatud rahaga mõistlikke asju teha. Seega, kuigi riigi ja erasektori eelarved on ühe süsteemi osad, järgivad need võrdlemisi erinevat loogikat.

Erasektori motiiv on ikkagi kasum. Riigi tegevuse peamine eesmärk on tööhõive tagamine ja erasektori toimimise edendamine ning defitsiidiga valitsemine on seetõttu riigi tegevuse puhul loogiline, kuna riigi defitsiit võrdub erasektori eelarves aktivaga. Eelarve tasakaalus hoidmine riigi poolt ei aita kuidagi tegelikult nendele eesmärkidele kaasa, see on pigem populistlik loosung, millega üritatakse valijaid ja “turge” rahustada.

Euroopa kontekstis, kus sisuliselt ühelgi riigil ei ole oma valuutat, on tõsi ka see, et positiivse jooksevkontoga (eksport ületab impordi) riigid, nagu Saksamaa ja teised Põhja-Euroopa riigid, saavad kasvavate kulutuste kaudu kaasa aidata ääreala riikide arengule (nt palga- ja tööhõive kasvu kaudu, mis potentsiaalselt suurendab importi).