Mikser: raha võidakse võtma hakata äia kindalaekast

Et skandaalist räägitakse, on muidugi tõsi. Et erakonnad väldivad tulevikus „ämma öökapi“ skeemi, on samuti tõenäoline. Samas on vaieldamatu fakt, et valimistel suure raha kulutamine tähendab Eesti poliitikas endiselt suuremat võimu juurde pääsemise tõenäosust.  Seega on enam kui tõenäoline, et hämara raha partei kaukasse kühveldamiseks leitakse tulevikus teisi mooduseid ja raha hakatakse võtma näiteks äia auto kindalaekast.  

Olen juba ammu väitnud, et erakondade rahastamise kontrolli alla saamiseks on targem valvata mitte seda toru otsa, kust hämaraid eurosid erakondade arvetele pumbatakse, vaid seda, kust raha kalli poliitkampaania kujul välja voolab. See tähendab, et olukorra kontrolli alla saamiseks ei tuleks tegelda mitte niivõrd üksikute skeemide paljastamise ja kriminaliseerimisega (ehkki ka see võib olla vajalik), vaid vähendada nõudlust. Kui kampaania mahtudele on seadusega seatud piirid, siis kaob erakondade peasekretäridel kiusatus jalutada ringi rahaümbrikest tulvil portfelliga. Ja mis veelgi olulisem, nii väheneb võimalus, et mõni anonüümne ettevõtja, rahapakk hõlma all, erakonna uksele koputab.

Selles osas, mis puudutab erakondade rahastamise korra ülevaatamist, on Silvergate’i tagajärjed kardetavasti pigem kurvad. Asjaolu, et „ümberlükkamata kahtlused“ tõlgendati kahtlustatava kasuks, pärsib kindlasti võimuerakonna valmidust süsteemi põhimõtteliselt muuta.

Reformierakondlaste otsus tänada Eesti rahvast toetuse ja usalduse eest oli kahtlemata kehv PR-liigutus. Isegi mõne asjaosalise otsus terve suve vett täis suuga vaikida tundus targem.

Ma ei soovi ühelegi kaaspoliitikule halba  ega kurvasta selle üle, et kedagi kohtus süüdi ei mõistetud. Küll aga on kahetsusväärne, et uurimise lühike lõpp jätab igavesti vastuseta küsimuse, kelle raha siis ämma kummutist erakonna valimisarvete maksmiseks võeti ja milliste teenete eest see raha saadi.

Kohustus tuima kalanäoga kaamerasse lolli juttu rääkida on targale inimesele kindlasti ebameeldiv. Tõsiasi, et seda ollakse valmis siiski tegema, jätab üles kahtluse, et võimupartei raha tegelikust päritolust rääkimine oleks asjaosalistele veelgi ebameeldivam.