Malevaga on lood nii ja naa!

Teatriga, aga kinoga ka, on tegelikult nii, et kui tuled saalis süttivad ja sa saalist lahkud, siis tahaks olla vait. Kui on olnud hea. Kui on olnud nii ja naa või pigem jama, siis tahaks kohe rääkida.

Kui Õ-Fraktsiooni eestvedamisel vändatud ?Malev? läbi sai ja ma ennast keset porist ja pimedat tühermaad avastasin, siis justkui tahtsin midagi öelda ja ei tahtnud ka. Nojah, ütlesin naisele. Ei olnud väga vigagi, ütles tema. Jah, päris lahe, proovisin hetke pärast mina uuesti, ah ei tea, vastas naine. Oleks nagu tahtnud rääkida, aga poleks ka. Täiuslikult jama olukord!

Aga tegelikult on kõik väga lihtne. See film ei ole geniaalne, kui vaadata natuke kaugemalt ja kaugemale. Inglaste teadagi milline kamp on samamoodi tilulilutsenud juba ammu. Samas on M. Pythoniga seda kõike võrrelda tobe. Sest, kas siis, kui on sket? ja seal vahel animatsioon, ongi juba kõik selge? Kindlasti mitte. Lisaks veel häda, et naljad, mida linal tehakse, on ka justkui juba olnud. Kasvõi fraktsiooni enese filmides. Ja siis veel see, et vahepeal on naljakas juba see, et tegelikult ei ole üldse naljakas. Naerad korra ja mõtled siis, et pagan, see on hoopis labane. Pikk ka liiga ja kõigel natukene firma suvepäevadele ainuomane mentaalsuse või siis selle olematuse mekk.

Samas, miski pole siin lihtne. Film on vaba sellest rumalast konventsionaalsusest, millesse on viimase aja filmid Eestis takerdunud. Et kui vaataja istub kinos, siis arvavad tegijad, et ta ootab, et temale räägitakse filmile omases keeles. No ei oota! See, kes läheb vaatama Eestis valminud filmi ja maksab selle eest raha, ei taha näha samu kaanoneid, mis müristavad kõrvalsaalis. Eesti filmitööstus oma paari näpuharjutusega ei saa iial nende vastu, kes teevad pooltuhat või veelgi rohkem filmi aastas, lootuses, et 2?3 teost toovad tagasi kõigi peale kulunud raha.

Ma tahangi teistmoodi, nutikat, leidlikku, kuhugi kipakat jne filmi ja siin ei ole fraktsioonile justkui midagi ette heita. ?Malev? ON teistmoodi.

Eestlastest hõimuvanemate koosoleku episood on nii naljakas, et paar-kolm püksitegemist ei oleks saalitäie publiku kohta sugugi kurioosum, vaid harilik statistika. Film naerab eestlase maniakaalset laulu- ja tööhimu. Tölplust ja rumalust, poliitilist lühinägelikkust.

Ah, olgu peale. Pole ?Maleval? häda midagi. Samas, kui kinno minna ei viitsi, siis on see täiesti aktsepteeritav. Kui aga kummitab oht, et selle asemel satute hoopis telekat vaatama, siis marss kinno. Reklaamist saadud vaimse mürgituse vastu aitab törts ?Malevat? kindlasti.