Odaval valuutal mitu eelist

Arenevad turud seisavad suure dilemma ees: ühelt poolt eeldab majanduskasv konkurentsivõimelist, teisisõnu alahinnatud valuutat, teisalt aga järgneb headele uudistele kohemaid valuuta kallinemine.

Ütleme, et riik võttis viimaks vastu olulise seaduse või tuli võimule ranget eelarvepoliitikat ajav valitsus või kasvas eksport hüppeliselt. Suurepärane! Kuid sellele järgnev valuuta kallinemine toob kohe kaasa tarbimisbuumi, teeb maatasa ekspordi, suurendab tööpuudust ja kärbib kasvu. Ükski edusamm ei jää karistamata.

Keskpank võib takistada valuuta kallinemist selle hinnaga, et kogub väikese tootlusega välisreserve ega tegele oma peamise eesmärgi ehk hinnastabiilsusega. Seda teed on läinud näiteks Hiina ja Argentiina. Või laseb keskpank turgudel omasoodu areneda ning teenib ära ettevõtete, töötajate ja valitsuse pahameele. Nii teevad näiteks Türgi ja Lõuna-Aafrika.

Esimene strateegia pole jätkusuutlik. Teise viga on, et stabiilsus saavutatakse majanduskasvu arvelt.

Konkurentsivõimelise valuuta tähtsus majanduskasvu seisukohalt on vaieldamatu. Pikaajalist jõulist majanduskasvu on saatnud märkimisväärselt alahinnatud reaalkurss. See kehtib 1960. ja 1970. aastate Lõuna-Korea ja Taivani ning 1980. aastate Tšiili ülemineku kohta. 1990. aastaist on see aidanud Hiina ja India majandust.

Iga 10% valuuta alahindamist toob kaasa 0,3 pp jagu majanduskasvu. Alahinnatud valuuta aitab kasvule nii võimsalt kaasa sel lihtsal põhjusel, et see ergutab kasvu vedavaid sektoreid. Erinevalt ülehinnatud valuutast, mis õhutab tarbimist, edendab odav valuuta tootmist ja seega ka tööhõivet.

Iga riik peab mõistma, et tugev valuuta pole vaid keskpanga probleem. Konkurentsivõimelist valuutat peab toetama kas siseriikliku säästmise kasv suhtena investeeringuisse või riigikulutuste kärpimine suhtena sissetulekuisse. Muidu nullib inflatsioon saavutatu. Suur vastutus on seega rahandusministeeriumil, mis peab vastu võtma ülejäägiga eelarve, mis oleks piisav, et tagada reaalkursi kiire langus.

Kui rahapoliitika arvestab reaalset vahetuskurssi ja eelarvepoliitika seda toetab, võivad investorid arvestada konkurentsivõimelisema ja stabiilsema valuutaga. See tähendab suuremaid investeeringuid ekspordikõlbulikke kaupu tootvasse tööstusse, suuremat tööhõivet ja kiiremat kasvu. Kindlaim märk õnnestumisest on aga see, kui USA rahandusminister riigi uksele koputab ja süüdistab toda valuutaga manipuleerimises.