Teenuse eest tuleb maksta, kuid iga tehing notarit ei vaja

Tarvo Puri, Notarite Koda

Viimastel päevadel on kõneainet pakkunud uue pärimisseaduse menetlusel üles kerkinud notaritasude reformikava. Samas ei puuduta see lepingutõestustasusid. Eesmärk on kaasajastada tehingute tasud, mille kulud on tasudest oluliselt suuremad - mõned ühepoolsed avaldused maksumusega 10 krooni, volikirjad maksumusega 30 krooni jms.

Need tasud on kehtestatud 1993. aastal, siiani samaks jäänud ning ei kata toimingu kulusid.

1993. aastast samas suuruses kehtinud tasude tõstmise kõrval muudetakse eelnõus ka pärimisega seotud notaritasusid, mis on seotud uue seaduse jõustumisega. Ehkki notarite töömaht pärimisasjade lahendamisel kasvab, pärimismenetluse eest võetavad tasud kokkuvõttes ei tõuse.

Notaritasude arvel kaetakse kõik notaritegevusega seotud kulutused, alates uute notarite ettevalmistamisest kuni teenuse osutamise kuludeni notaribüroodes. Nii ei kulu riigieelarve vahendeid notariteenusele või Notarite Koja tegevuseks ning tasu maksavad teenuse eest vaid need, kes seda kasutavad.

On täiesti selge, et tänapäeval kaasnevad iga kvalifitseeritud teenusega kulutused. Mingi erand pole seejuures ka notariteenus.

Lasse Lehis, Eesti Maksumaksjate Liidu juhatuse esimees

Maksumaksjate Liidu arvates võiks notaritasusid tõsta kahel tingimusel - tuleb avalikustada notarite sissetulekud ja luua alternatiive notariaalsetele tehingutele.

Et otsustada, kas notaritasu katab kulusid või vajab tõstmist, on vaja terviklikku ülevaadet notarite tuludest ja kuludest. Praegu seda ei ole. Tasude tõusu on põhjendatud kinnisvaratehingute arvu vähenemisega. Kuid riik ei peaks hajutama notarite äririske, nii nagu ei maksta toetusi ehitajatele, kinnisvaramaakleritele ega arendajatele.

EMLi arvates saaks oluliselt vähendada notariaalset tõestamist vajavate toimingute mahtu. Kes ei saa kasutada digiallkirja, võiks lihtsamaid volikirju, avaldusi jne, tõestada näiteks politseijaoskonnas, kohtu kantseleis, postkontoris või linnavalitsuse ametniku juures.

Sugugi kõik kinnisvaratehingud ei vaja notariaalset tõestust. Kui kinnisvaraarendaja tükeldab krunte või jagab maja korteriomanditeks, piisab digiallkirjaga avaldusest.

Kinnisvaraettevõtjate ja pankade vahelised kinnisvaratehingud (nt pandilepingud) võiksid olla lihtkirjalikud, sest tehinguosalised suudavad oma õigusi ise kaitsta, vajamata notari selgitusi ja nõuandeid.