Suurte globaliseerujate tõus

Globaliseerumislaine 1990. aastatel võitsid sellised väikeriigid nagu Uus-Meremaa, Tšiili, Dubai, Soome, Iirimaa, Balti riigid, Sloveenia ja Slovakkia. Kuid väikeriigid langevad sageli saagiks suurematele, kuid vaesematele naabritele, kes on kadedad nende edule ja innukad nende varasid endale krahmama, unustades asjaolu, et konfiskeerimine hävitab rikkuse ja dünaamilisuse allika.

Eheda globaliseerumise maailmas saavad väikeriigid kõige paremini hakkama, kuna on paindlikumad ja suudavad muutlike turgudega hõlpsamini kohanduda. Ent rahvusvahelisel laval püüavad suurriigid reegleid kehtestada. Nad ei aktsepteeri rahvusvahelist süsteemi, vaid loodavad muuta reegleid enda huvides.

Lisaks USA-le on uued võitjad ka suure rahvaarvu ja kiire kasvuga riigid - Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina (i.k BRIC). Dünaamilised hiiglased kohutavad tööstusriikide jõukaid elanikke madalate kuludega konkurentsi, odavate toodete ja teenuste sisseostu potentsiaaliga.

Need suured imperialistlikud riigid kasutavad hõlpsalt jõudu, ent kompenseerivad sellega ka oma nõrkusi. Nad käituvad traditsiooniliste suurriikidena ja püüavad üleilmastumist pigem kujundada kui aktsepteerida.

Suuri globaliseerujaid vaevab vähemalt kolm ilmset probleemi. Esiteks peavad rahvarohked riigid integreerima maailmaturule minnes oma vaese ja kehva haridusega alamklassi. Teiseks on Hiina ja Venemaa finantssüsteemid läbipaistmatud ning Brasiilia ja India omad alaarenenud. See ohustab nende edasist integratsiooni maailmamajandusse ja suurendab finantskriisi ohtu.

Kolmandaks seisab Venemaa juba silmitsi ulatusliku demograafilise languse ning vananeva ja haige elanikkonnaga. Hiinal seisab tõenäoliselt alates 2040. aastast ees Jaapani stiilis demograafiline langus, ühelapsepoliitika hilinenud mõju. Nii püüavad BRICi riigid lahendada siseriiklikke probleeme jõu, sõjalise ja strateegilist mõjuvõimu ning prestiiži abil.

1990. aastail tundus maailm olevat jäädavalt rahumeelne. Lootus osutus kiiresti petlikuks. Paljusid kommentaatoreid hämmastas kiirus, millega pinged rahvusvahelisse süsteemi tagasi tulid. Süüdistatud on USAd, kuid tegelikult toidab pingeid rahvusvahelises poliitikas ilmnev uus loogika.