Relvad, ravimid ja finantsturud

Hüpoteeklaenude kriis on näidanud, kui raske on taltsutada rahandust, mis on nii moodsa majanduse päästerõngas kui ka suurim oht. Pool sajandit kestnud stabiilsus on arenenud riigid rahuolusse äiutanud. See põhineb "kaup kauba vastu" põhimõttel - regulatsioon vabaduse asemel. Valitsused reguleerivad kommertspankade tegevust, aktsiaturud alluvad avalikustamis- ja selgusnõuetele.

Piirangute kadu rahanduses 1980. aastal juhatas meid aga kaardistamata alale. Vähem riiklikku sekkumist tõotas luua finantsuuendusi, mis suurendanuks juurdepääsu krediidile ja väärtpaberiportfellide mitmekesisust. Liberaliseerijate väitel ei suuda valitsused muutustega sammu pidada.

Kolmes reguleeritud majandusharus - ravimid, tubakas ja tulirelvad - püütakse tasakaalustada isiklikke eeliseid ja üksikisiku vabadust riskidega ühiskonnale ja iseendile.

Üks strateegia toetub enesekontrollile. Sama lähenemisviisi kaitsevad finantsentusiastid - kehtestada käitumiskriteeriumid ja lasta finantsvahendajatel vabalt tegutseda.

Reguleerimine läheb aga märksa kaugemale. Me keelame ligipääsu paljudele ravimitele, kehtestame kõrged maksud ja piirangud tubakale ning kontrollime relvade ringlust ja omandiõigust. Kuna meie võime käitumist jälgida ja reguleerida on ebatäiuslik, toetume ulatuslikule sekkumisele.

Finantsentusiastid on nagu Ameerika relvapooldajad, kelle väitel tapavad inimesi mitte relvad, vaid teised inimesed. Tagamõte on selge - karistage ainult kurjategijaid. Pole aga kindel, et karistus kuriteod ära hoiab. Seepärast piirab enamik ühiskondi relvaomandit. Finantsskeptikud usuvad, et meie võime takistada liigset riskivõtmist finantsturgudel on samamoodi piiratud.

Nõusolek entusiastide või skeptikutega sõltub usust finantsinnovatsiooni. Küsimus on selles, kas finantsuuendused on nagu aspiriin, mis toob madala riskiga tohutut tulu, või nagu metamfetamiin, mis viib alguses eufooria ja hiljem kokkuvarisemiseni.

Copyright: Project Syndicate