Kokkuhoid väärib austust

Hiljuti avaldatud keskpanga prognooside ja Eestit väisanud IMFi ekspertide hinnangute kohaselt on Eesti seisus, kus eurole üleminek on reaalne ja jõukohane.

Uudis, et Eesti suudaks täita euro kasutuselevõtuks vajalikku eelarvekriteeriumi, on meie jaoks positiivne, samas on see ka signaal, et tuleb pingutada.

Ekspertide sõnul ei pruugi see võimalus olla aga kestev, tuues põhjenduseks hinnakonvergentsi olud, kus stabiilsed hinnad ei ole püsivad ega jääva iseloomuga. Seega on reaalne oht, et kui me praegu ühiseid pingutusi ei tee, lükkub eurole üleminek meie jaoks määramatusse tulevikku. Pikas perspektiivis on see aga ohtlikum signaal kui praeguses olukorras teha ühiseid pingutusi ja kokku hoida kriteeriumite täitmise eesmärgi nimel, sest ühisrahale üle minemata kaotaks Eesti olulised eelised majanduskeskkonna parandamiseks, mille pealt lõikaks aga kasu meie eurotsooni kuuluvad naaberriigid, kellele ebastabiilsetes väikeriikides äri ajamine oluliselt soodsamaks muutub.

Ühine rahapoliitika on vajalik ka selleks, et majandussuhetes olevaid majandusagente kaitsta valuutakursi lühiajaliste kõikumiste vastu. Valuutakursi lühiajalised kõikumised sisendavad ebakindlust ettevõtjates, kes on oma kaupasid müünud välismaale ja saanud selle eest valuutat. Seega on vaja tagada raha usaldusväärsus, sest vastasel juhul ei kaaluks ettevõtja välisturgudele sisenemist. Euro annab aga teatud kindlustunde ja usaldusväärsuse, ja seda eriti välisinvestoritele, mis lisaks uute töökohtade loomisele ja majanduselu aktiviseerimisele tõhustab ka intressimäärade langust. Samuti kaotaks ühisrahale üleminek hirmu krooni devalveerimise pärast, mis samuti määrab nii tarbijakäitumise kui ka välisinvestorite kindlustunde investeerimisel.

Seega oleme praegu seisus, kus ühiseid pingutusi tehes oleme suutelised täitma vajalikke kriteeriume. See nõuab küll lühiajaliselt kokkuhoidu, kuid pikas perspektiivis tagab majandusliku olukorra paranemise ja efektiivsema toimimise. See eeldab aga riiklikku positiivset ülemineku plaani ka kohalike omavalitsuste kaasamisel, hoidumaks liigsetest kulutustest ja aitamaks keskvalitsusel eelarvet tasakaalus hoida.

Esimeseks tõsisemaks sammuks, mida kõik omavalitsused teha saavad, on jätta kulutamata selle eelarveperioodi riigi tagatud vahendid. Ehkki psühholoogiliselt on raske jätta kasutamata ettenähtud summad, teades, et vastasel juhul jäävad need vahendid järgmisel eelarveaastal mitte omavalitsuse, vaid riigi kasutada, oleks eluliselt mittevajalike kulutuste tegemajätmine pikaajaliselt mõtlevatele omavalitsusjuhtidele riigimehelik ja austustvääriv samm.