Tallinn vajab uusi büroohooneid

Eesti büroopindade praegusel turul valitseb ülepakkumine, mis survestab hindu ja tõstab vakantsust. Võrreldes Eesti bürooturgu aga lähimate naabritega, võib vaieldamatult väita, et Tallinnas võiks olla büroopindu mitu korda enam.

Praegusest pessimismi tekitavast büroopindade ülepakkumisest ei saa mööda vaadata. Tallinnas on pool miljonit ruutmeetrit büroopinda, millest u 20% ootab kannatamatult üürnikku. See on üüratu kogus vaba pinda, mille absorbeerimine võtab mitu aastat aega.

Praegusest turuolukorrast ei tohiks lasta end liialt hirmutada. Tähtis pole see, kus me oleme, vaid see, kuhu me suundume. Kui mõelda sellele, kui palju võiks Tallinnas 20-30 aasta pärast kontoripinda olla, tasub Tallinna näitajaid võrrelda naabritega. Absoluutnumbritest tähtsamaks muutuvad siin suhtarvud. Tallinnas on Colliersi andmeil 1,1 ruutmeetrit büroopinda elaniku kohta, Helsingis 6,4, Stockholmis 8,1.

Esialgu võiksime Eesti lati naaberriikide pealinnadest pisut allapoole seada ja võrrelda Tallinna mõne Soome tubli väikelinnaga. Nt Tamperes on büroopinda 4,4 ja Turus 4,0 ruutmeetrit elaniku kohta - ligi neli korda Tallinnast rohkem. Numbreile tuginedes võime väita, et Tallinna büroopindade turg on alles lapsekingades, mis tähendab jõudsa kasvu algust teismeikka lähiajal.

Loomulikult ei saa väita, et kohe peaks kopad-kraanad mürisema lööma ja alguse peaks saama uus ehitusbuum. Büroopindade viimine n-ö Tampere tasemele eeldab esmalt majanduslangusest edukalt väljarabelemist.

Järgmine küsimuse on majandusstruktuuri muutus, ja selliseks, et ka uutele kontorihoonetele oleks reaalne rakendus. Praegune majandusstruktuur meid viie rikkama sekka kuigi kiiresti ei vii ega kasvata büroode nõudlust. Majanduse struktuur peab muutuma selliseks, kus lisaväärtust toodavad kõrgelt haritud nutikad inimesed kontorites.

Sellele aitaks kindlasti kaasa mõne ELi institutsiooni peakorteri Eestisse meelitamine. Tunnustame Eesti riigi ponnistusi IT-agentuuri Eestisse toomiseks. Sellised institutsioonid aitavad tihendada kontakte Euroopa otsustajate ja meie ettevõtjate vahel, luues uusi võimalusi rahvusvaheliseks koostööks.

Majanduse ühtlustumine ELiga on aeganõudev, kuid loodetavasti vääramatu protsess. On selge, et meie majanduse struktuur ja lisaväärtuse loomise allikad võiksid olla pikemas perspektiivis pigem lähedased lähinaabritele. Oleme büroopindadeturul keerukas olukorras, kuid tõenäoliselt oleme 20-30 aasta pärast arengus samas punktis või isegi paremas seisus, kus on meie põhjanaabrid praegu.