Suurte projektide puhul peab pikalt mõtlema!

Lugesin Äripäevast Kadri Paasi artiklit "Jordaania ministrit võlus Liive õlitehas" ja see tekitas minus hirmu. Jordaania põlevkivi on väheväärtuslik väävlirikas savikivim, mille õlisaagis on naeruväärselt madal. Maailmas pole praegu tehnoloogiat, mis võimaldaks sellisest kivimist korralikku kütust saada. Me võime ju teha Potjomkini küla ja näidata ministrile ja kuningale veel mittetöötavaid Eesti tehaseid maailma üha parima põlevkivi baasil, kuid see ei anna alust anda välja lubadusi, mida me ilmselgelt ei suuda täita. Meenutagem ka Viru Keemia Grupi uue õlitehase rajamise käekäiku, mis pidulikult avati möödunud detsembris ja mis alles nüüd on hakanud andma enam-vähem korralikku saagist.

Loodan, et vastukirja ajalehele ei tee mitte Liive ega minister Parts, vaid mõni asja valdav põlevkivitehnoloog, kes kinnitab, et Eesti tehnoloogia Jordaanias hakkab tööle ja seda ka piisaval teaduslikul tasemel argumenteerib. Ühtlasi peab ta oma sõnade eest ka vastutust kandma. Liive ja Parts peaksid aga Eesti rahvale selgitama, millist kasu see Jordaania afäär meie riigile annab. Praegustel andmetel kulutame me ilma riigikogu ja valitsuse heakskiiduta hiigelsummasid ja Jordaania riik ise ettevõtmisse ei panusta. Samal ajal on meil siseriiklik energiavarustus halvas seisus ja olukorra kiiret paranemist pole näha. Kogu aeg kõneldakse suurest rahanappusest, mis sunnib tõstma elektri ja sooja hinda, aga Jordaania projekti raha jätkub.

Tahaks Eesti Energialt tõsiteaduslikku vastust ka küsimusele, kust saavad Jordaaniasse rajatav õlitehas ja elektrijaam kõrbes vett, jahutusvett vajab elektrijaam teatavasti aga tohututes kogustes.

Olen veendunud, et mida rutem Eesti Energia Jordaaniast lahkub, seda parem on see meie riigile ja rahvale. Võib-olla kummutavad Eesti Energia spetsialistid, mitte juhtkond, minu kahtlused. Kuid seda pole kerge teha ja kahtlen, kas nii julget ja kompetentset põlevkivikeemikut Eesti Energias leidub.