Koppel: eurovõlakirjad viivad fiskaaluniooni suunas

Järgneb Peeter Koppeli kommentaar.

Euroala ühised võlakirjad on instrument, mis aitab teatud riikide patte suuremas katlas lahustada ning võimaldab samadel probleemsetel riikidel olla loodetavasti veidi madalama intressiga finantseerimise tilguti otsas. Loomulikult tähendab tsentraliseeritud võlg, et seda raha n-ö jagatakse tsentraliseeritult ning samm-sammult liigutakse fiskaaluniooni suunas. Kuna see on poliitiliselt ebamugav, on see tee  vaevaline.

Mis puudutab antud kontekstis Eestit, siis kõik sõltub sellest, kui tugev see fiskaal­unioon olema saab ning kas tõesti hakkab kuskil istuma näiteks mingi prantslane, kes ütleb meile, kuhu ja palju me kulutada tohime/peame? Siin tekib küsimus juba suveräänsusest.  Küsimus, mis meie jaoks on ajaloolist konteksti arvestades valuline. 

Euroala kollapsist on aga minu meelest selgelt vara rääkida. Kuigi süsteemi kogunenud pinge annab endast üha enam ja jõulisemalt märku, ei ole me veel näinud mitmeid võimalikke ebakonventsionaalseid majanduspoliitikaalaseid improvisatsioone. Lisaks sellele tundub, et asetades kõrvuti euro päästmise ja kollapsi võimalikud kulud, on esimene jätkuvalt odavam.Seega minu nägemusel jääb euro alles, euroala jääb eksisteerima praegusel kujul ning pingete kasvades ei tundugi fiskaalunioon nii traagilise asjana.