Kreml ei tea siiani, mida katastroofi kohta öelda

Olgu sul käepärast Patriot või S-400, õhutõrjeraketiga ühe lennumasina allatulistamine maksab vähemalt miljon eurot lask. Isegi Iisraeli Raudkuppel, mille peaeesmärk on hävitada lühimaarakette, nõuab ühe lasu eest 50 000 eurot. Just see finantsreaalsus on 21. sajandi sõja suurim mure.

Kui Ukraina saatis nädalavahetusel Vene strateegiliste lennuväljade pihta sadakond drooni, polnud venelastel midagi muud teha kui kohapeal improviseerida. Mõne kilomeetri kauguselt õhku tõusnud hävitusmasinad lendasid metsatukkade kohal ja muutusid nähtavaks alles lennuvälja perimeetril.

Ehkki Lääs tunneb rõõmu sellest, et Ukraina on taas kord Venemaad strateegiliselt nõrgestanud, tehakse pealinnades juba kriisiplaane, kuidas oma lennuvälju ja olulist taristut kaitsta. On ju näiteks Hiina ettevõtted ostnud viimastel aastatel hulga maad USA lennubaaside lähedal Californias, Texases, Floridas ja Põhja-Dakotas – viimases samamoodi tuumavõimekusega strateegilised pommitajad.

Sõjas on küll Venemaa ja Ukraina, sekka vabatahtlikke ja mitte-nii-vabatahtlikke abistajaid kolmandatest riikidest. Ent õppetunde nopivad sellest kõik.

Kui 125 aasta tagune Buuri sõda näitas, kuidas väiksemal geriljataktikat kasutaval sõjapoolel on võimalik edu saavutada – juhatades sõjapidamises nõnda sisse 20. sajandi –, siis nüüd demonstreerivad Ukraina droonirünnakud Venemaa vastu, kuidas sõjapidamine on lõpuks tõeliselt 21. sajandisse jõudnud.

“Unikaalne operatsioon” lõi Venemaal hinge kinni. Kreml ei tea siiani, milliseid juhiseid anda režiimimeediale, et spinnida Ukraina pühapäevast operatsiooni, mille käigus hävis mitukümmend Vene strateegilist pommitajat. Vihatund Vladimir Solovjovi telesaates suutis panna fookuse üksnes sellele, et süüdistada enesele teadmata droonid sihtpaika vedanud veokijuhte ning nõuda tuumadoktriinis taas selget ähvardust anda esimene löök. Kaasa ei aita ka äsjane uudis sellest, et ukrainlastel õnnestus taas anda löök Kertši sillale.