Kuulun uhkelt kolmandasse Eestisse

Ma ei tunne meelehärmi kolmapäeval Äripäevas ilmunud Marek Reinaasi kolumnis välja toodud hoolimatusse inimrühma, vähemusse kuulumise tõttu. Vastupidi, iga terve ja mõistlik inimene peaks hoopis püüdlema selle poole, et enamusel teemadel sinna vähemusse kuuluda.

Kõigega kursis olek, või püüd selle nimel, ajaks inimese hulluks. Seda enam, et iga päev lisanduvat uut on üha rohkem ja rohkem – sündmused, saavutused, uued tooted, tülid, kohtuasjad, skandaalid, arengud jne.

Tehnoloogiate arengute abiga kaasneb seetõttu ka rohkem müra – pseudouudised, jõuetuks tegevalt dramaatilised-emotsionaalsed pealkirjad, kundesid jahtivad turundussõnumid ning PR-töötajate töö tulem. See kõik otsib teed ka inimesteni – ajakirjanduse, reklaamide, sotsiaalmeedia, suust-suhu suhtluskanalite kaudu.

Et selles virvarris tervet mõistust säilitada, tuleb teha valikud. Enam pole lihtsam välistada, millega ma seotud olla ei taha. Lihtsam on välja valida see, mis mind puudutab, mis on oluline.

Ma ei tea tõusvate ja tuhmuvate uute staarikeste nimesid või kellega nad kohtavad, mis tõugu koera kaenlas tassivad, mitu uut mudelit tõi välja Nokia-Samsung-keegi kolmas, milline on selle suve kuumim grilltoode või mille üle mitu toidutootjat logo juures jälle vaidlevad.

Samas vaatan, et mu elu läheb selle teadmatuse kiuste edasi. Valin ajakirju-ajalehti, millega end toimuvaga kursis olla lasen, kasutan aastaid vana ja ülilihtsat mobiiltelefoni, mis helistab ja saadab sõnumeid, poes laon korvi juba tuntud-proovitud maitseid, sest uuega kurssi viimine nõuab vahel nii palju energiat ja aega, et ei jaksa seda endast ammutada.

Õhtul lähen teen hoopis miski jooksu-rattatiiru, et päeva jooksul minu poole teele saadetud infouputusest selge peaga välja tulla. See tundub mõnel päeval üks vähestest asjadest, mis minu kontrolli all ja otsustada.